Uus Kriminaalseadustik oli oma olemuselt Nuhtlusseadustiku Eestile kohandatud õigusakti tõlge, millesse tehti mõningaid parandusi ja kaasajastusi. Uue seaduse kommenteeritud väljaandes viidatakse vajadusele tõlgendusküsimuste tekkimisel arvestada Nuhtlusseadustiku venekeelset versiooni (Demkin 1931).
Esimesel Õigusteadlaste päeval tõdeti alumise vanusepiiri tõstmise vajadust 14. eluaastale Samal seisukohal olid ka Morrsion, dr Schliefstein jt., erinevates kirjutistes tõstatati isegi küsimus vajadusest see piir seada 18.eluaasta juurde (Schliefstein 1932; Morrison 1929a).
1929.a. vastuvõetud Kriminaalseadustikuga oli süüvõimelisuse eaks 12 aastat (Kriminaalseadustik 1929). Seaduse väljatöötamise töörühma põhjenduste kohaselt tingis vanuse alampiiri tõstmise põhjamaistest oludest tingitud arengu aeglus ning teiste riikide sarnane tendents (Pruuden 1935). Lisaks eeltoodule ei saanud süüdi mõista 12-17.aastast isikut, kes oma teo iseloomust ja tähendusest ei saanud aru või ei juhtinud oma tegevust. Selliste alaealise suhtes võis kohus kohaldada vastutusliku valve alla andmist (käendus), raske kuriteo sooritamise korral aga parandusasutusse suunamist või viimases kohtade puudumisel vanglas loodud eritingimustele vastavatesse ruumidesse paigutamist. Parandusasutusse või vangla eriruumidesse paigutatud alaealisi hoiti seal kuni paranemiseni, kuid mitte vähem kui üks aasta ja mitte kauem kui nende 18.aastaseks saamiseni. Kui süüteo sooritanu oli 15.aastane või vanem võis teda kinni hoida mitte kauem kui tema 20.aastaseks saamiseni.
Sanktsioonide kohaldamine oli vanusegrupiti jaotatud – 12-17.aastaste ja 17-20.aastaste suhtes kohaldatavad kergendused. Noorema vanusegrupi puhul oli maksimaalseks karistuseks 12 aastat vangistust (süüteo eest, mille puhul täisealiste suhtes oleks rakendatud surmanuhtlust või tähtajatut sunnitööd) ning vanemas vanusegrupis tähtajatu sunnitöö (surmanuhtlusega karistatava kuriteo sooritamisel. Tähtajalist sunnitööd või vangistust võis vähendada 17.-20.aastaste puhul ühe kolmandiku võrra, kuid seda ei saanud teha juhul kui tegemist oli harjumuskurjategijaga või kuritegelik käitumine oli muutunud „äriajamiseks“ (Kriminaalseadustik 1929).
Vangistust sai mõista tingimisi juba eelmise regulatsiooni ajal. Et täpset statistikat kohtulahenditest ei kogutud (Pruuden 1935; Madisson 1926), siis seetõttu ei saa ütelda, millisel määral seda võimalust kasutati. Hooldusvalvet ehk tänapäeva mõistes kriminaalhooldust seadusesse ei toodud. Tingimisi karistatute toimetulekus abistamine toimus jätkuvalt vabatahtlike ühenduste ehk Vangide Hooldamise Seltside poolt (esimene selts asutati kohtuministeeriumi eestvedamisel 1923) ning Seltsi abi kasutamine oli süüdimõistetu vaba valik (Tallinna … 1925; Wehm 1923).